Sinisalu: Elu ei tohi jätta elamata ja see on parim moraalne vastus terrorismile

Peadirektori eessõna 2017 aastaraamatule, mille kaitsepolitsei avaldas 12. aprillil 2018

Hea lugeja!

Alustame rõõmsamast – õiguslikult saja-aastases Eestis on põhiseaduslik kord tagatud, turvalisus ja julgeolek ning riigikaitse on kindlal alusel, mida inimesed ka kõrgelt hindavad ja väärtustavad.

Suurimaks ohuks Eesti inimeste turvalisusele on avaliku arvamuse uuringute kohaselt terrorism. Kogu maailmas ja ka Euroopas on viimastel aastatel terroristid šokeerinud ühiskondi julmusega. Ometi elab Euroopa oma elurütmis edasi. Elu ei tohi jätta elamata ja see on parim moraalne vastus terrorismile. Terrorism toitub hirmust. Eestis me keskendume terrorismi ärahoidmisele. Mullu jõustus Riigikohtu lahend, milles esmakordselt Eestis mõisteti terrorismi toetajad süüdi. Teisiti öeldes tõdeme: me ei ole enam terrorismist puutumata maa, kuigi otsest terrorirünnakut pole veel olnud ja meie ülesanne on teha kõik endast olenev, et selliseid sündmusi tõkestada. See ei ole võimalik ilma ühiskonna kui terviku jõupingutusteta.

Tänapäeval on teabe kulgemine kiirem kui ealeski varem. Julgeolekuasutusena puutume paraku kokku ka selle progressi varjupoolega. Internet on olnud aastaid vahendiks vaenu ja viha õhutava materjali levitamisel ning sellega kaasnenud isikute radikaliseerumisel. Daeshi propagandamaterjal ei jää professionaalsuselt maha Hollywoodi kassahittidest. Vägivalda õhutava materjali atraktiivsus kiirendab radikaliseerumist, mis omakorda taastoodab nõudlust uue materjali järele. Kätte on jõudnud aeg arutada, mida teha vägivaldse või vägivallale õhutava terrorismi propagandaga. Kas selle omamine ja levitamine on kultuuri ja hariduse ning maitse asi või peaks siin õiguslikult sekkuma? Vastuse leidmine saab olla kogu ühiskonna ülesanne. Mustvalged valmislahendused puuduvad, selguseni jõudmine nõuab meie kõigi jõupingutusi – arutelusid ja analüüsi.

Keegi ei sünni terroristiks, iga inimese kujunemine äärmuslaseks, kes kasutab terrorit oma eesmärkide saavutamiseks, on protsess. Märgata ja tuvastada, et nüüd peab julgeolekuasutus või politsei sekkuma, pole kaasinimesteta lihtsalt võimalik.

Samas andkem endale aru, et terrorism ei ole Euroopas kusagil sellise intensiivsusega, et ohustada tõsiselt põhiseaduslikku korda, isegi kui mõni riik on olnud sunnitud kasutama erakorralisi meetmeid, tuues kaitseväe tänavatele. Nii pole ka Eesti puhul terrorism riigile otsene eksistentsiaalne oht. Küll aga näeme ja teame, kuidas Venemaa püüab terrorismiohtu ära kasutada Euroopa Liidu ja laiemalt Lääne ning seeläbi kogu maailma julgeoleku kahjustamiseks.

Meie suurim probleem julgeoleku tagamisel on endiselt Kremli lõhestuspoliitikast lähtuv oht põhiseaduslikule korrale. Lõhestuspoliitika objektiks on Eesti ühiskond tervikuna. Kaitsepolitsei kasutab kõiki temale seadustega antud mittesõjalisi meetmeid selliste ohtude ennetamiseks. Ühe vahendina jagame analüüsitud teavet aastaraamatus, millega aitame loodetavasti mõista ja võimalikult palju ära hoida julgeolekut ohustavat.

Lõhestuspoliitika viimaste aastate kindel tendents on tähelepanu suundumine noortele. Venemaa arvukate asutuste töö Eesti venekeelsete noorte kaasamiseks lõhestuspoliitikasse näitab ilmselgelt, et loota lähiaastatel riikidevaheliste suhete soojenemist ja Venemaa mõjutustegevuse vähenemist Eesti suunal pole eriti mõtet, isegi kui seda sooviks. Milleks üldse Kreml üritab hõlmata noori? Ikka selleks, et oleks inimesi, kellega edaspidigi mõjutada Eesti poliitikat. Sellist tegevust ei saa kuidagi teisiti nimetada kui lõhestuspoliitikaks.

Krimmi okupeerimise ja annekteerimise kiitsid heaks paljud Venemaa elanikud. Tuleb tõdeda, et ka paljud end muidu liberaalseteks nimetavad inimesed ei soovi Krimmi tagastamist Ukrainale. Meile näitab see asjaolu vaid ühte: impeeriumit idealiseeriv šovinism on Kremli juhtimisel Venemaal sügavalt juurdunud. Sellest suundumusest on palju kõneldud ja iseenesest siin midagi uut ei ole, sest iga impeeriumi lagunemine on valulik protsess.

Siinses eessõnas on paslik meenutada, et augustis 2018 möödub 10 aastat Kremli rünnakust Gruusia vastu. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia õiguslik seisund pole muutunud paremaks, Gruusia de facto  oma territooriumi nendes piirkondades ei kontrolli. Riikide ja rahvaste süüdistamine sajas surmapatus õhutab vaenu ja vaen otsib alati väljundit. Vaenu ja viha õhutamine riigi propaganda abil võib tuua kaasa saatuslikud tagajärjed. Aga hoolimata Kremli propagandast on Eestil Venemaal palju sõpru.

See, kuidas me jääme ajalugu mäletama, on väga tähtis. Meie viis mäletada minevikus toimunut on paraku mõneti manipuleeritav – mõnel juhul rohkem, mõnel vähem. Nobelist Daniel Kahneman on kõnekalt kirjeldanud, kuidas imelise kontserdi lõpus võib väike vääratus kuulaja jaoks justkui rikkuda kogu kontserdielamuse. Tegelikkuses ei muutunud aga varem kuuldu objektiivselt halvemaks, küll võis olla rikutud mälestus kontserdielamusest. Nii tuleb suhtuda ka Kremli ajaloopropagandasse: ajaloolisi fakte ei saa muuta, aga toimunut saab tõlgendada ja seda proovivadki Kremli käsitused kujundada.

Aastaraamatu ajaloo-osast saame tänavu pildi Nõukogude repressiivorganite tegevusest, millega üritati lõhestada kodu- ja väliseesti kogukondi, et kiirendada Eesti sovetiseerimist ning hoida elanikke kontrolli all. Siinses kontekstis kasutan võimalust mälestada meie hulgast 2017. aastal lahkunud Eesti sõpra, Venemaa Ühenduse Memorial juhti, inimsusvastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni liiget Arseni Roginskit. Ta aitas kurjuse mäletamist talletada ja sellest õppida. Ajaloost on aga õppida sedagi, et mõnikord peab laskma asjadel kulgeda ja tuleb tegeleda tänaste probleemidega ning et aeg parandab vähemalt mõned haavad.

Meie vastuluure tööst avaldame ka sel korral teavet süüdi mõistetud isikutest, kes tegid koostööd Venemaa Föderatsiooni eriteenistustega. Juba sellisele Eesti-vastasele koostööle asumine on kuritegu – ka siis, kui värvatud inimene riigisaladustele ligi ei pääse. Tänavugi toome esile ohte ja kuidas neid tõkestada nii riigisaladuse kaitse kui ka küberjulgeoleku vallas.

Eesti ühiskonna suhtumine korruptsiooni on valdavalt hukkamõistev ja see ülimalt ohtlik kuritegevuse valdkond on sunnitud järjest enam peituma. Varjatus ei tee aga kuritegusid olematuks ning peame keerulisi konspiratsiooniskeeme edaspidigi läbi nägema. Mitmed menetlused kinnitavad, et nägemise ja kuulmisega on selles vallas hetkel suhteliselt hästi. Eesti kehtiv õigus on läbi mõeldud ja euroopalik, andes keerukate juhtumite uurimiseks piisavalt aega.

Riigis ja rahvusvahelisel tasandil on koostöö partneritega väga hea, selle taha ohtude maandamine ei jää. Paraku saame maandada ja ära hoida neid ohte, mida teame või oskame ette näha. Mul on hea meel, et Eesti ühiskond on suutnud korraldada oma ühiselu koos kaasnevate riskidega ettevaatlikult avatult, ning loodan, et see on nii ka edaspidi.

Kaitsepolitsei ei saaks siinses aastaraamatus paljustki kindlas vormis rääkida, kui me poleks ohte mõistnud ja sarnaselt tajunud koos paljude teiste inimeste, asutuste ning institutsioonidega. Tänan kõiki Eesti inimesi, aga ka meie sõpru ja liitlasi väljaspool hindamatu abi eest riigi julgeoleku tagamisel. Tänan eraldi kaitsepolitsei töötajaid ja nende peresid, kelle isikliku pühendumiseta oleks Eesti palju vähem kaitstud.

Arnold Sinisalu