Skip to main content

Kaitsepolitsei peadirektori eessõna 2020/2021 aastaraamatule

Kaitsepolitsei peadirektori eessõna 2020/2021 aastaraamatule, mis avaldati 12. aprillil 2021

Hea lugeja!

Koroonapandeemia algusest on möödas aasta. Tahtnuksin tänavust ülevaadet alustada mingi muu teemaga, kuid mitmel põhjusel pole see võimalik. 2020. ja 2021. aastat jääb veel pikka aega tähistama akronüüm Covid-19. Viirusepandeemia pole riigi julgeolekut meie vaatest oluliselt muutnud, küll aga tekitab oportunistidel lootuse sogases vees kergemini kala püüda.

Kreml moskoviitidega eesotsas on ärevaid aegu üritanud ära kasutada, et propagandistlike sammudega parandada oma mainet ning teisalt lõhkuda Euroopa Liidu ja lääneriikide ühtsust. Lääs on oma väärtustele kindlaks jäänud ja kasutanud rahvusvahelisi sanktsioone, mille tõhusust saame õigesti hinnata alles tulevikus, teatud ajaliselt distantsilt. Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastaste rünnakute, konkreetsete isikute inimõiguste räige rikkumise ning keemiarelva kasutamise eest rakendatud sanktsioonid mõjutavad kindlasti mingil määral Kremlit rahvusvahelist õigust rohkem järgima, kuid ilmselgelt ei muuda see moskoviitide eesmärke ja käitumismustreid.

Pandeemia ei vähendanud Kremli mõjutustegevust ega luuretegevust Eesti vastu. Suletud piirid ja avalike kogunemiste piiramine viis Kremli lõhestuspoliitika kohalikud eestvedajad veebikanalitesse. Samas ei ole lahenenud Kremli püsiprobleem – noori talente ei huvita sealne poliitika.

Põlvkonnavahetusega seonduvast on põhjust kirjutada nii tänavuses kui tõenäoliselt ka tulevastes aastaraamatutes.

Venemaa Föderatsiooni salakuulamine Eesti vastu on katkematu ja püsiv oht. Viirusest tingitud kriisis oli võõrriikide luurajate füüsiline liikumine ja tegevus oluliselt piiratud, aga selle võrra pingutati rohkem küberruumis. Tänavuses aastaraamatus peame käsitlema lisaks tavalisele Kremli luuretegevusele põhjalikumalt kui kunagi varem kommunistliku Hiina Rahvavabariigi eriteenistuste tegevust Eesti Vabariigi vastu. Juba mõnda aega on Pekingi tegevus vastuluurele muret valmistanud. Oht ei ole enam teoreetiline, vaid on kinnitust leidnud esimese kohtulahendiga. Puna-Hiina luure värbas Eesti kodaniku.

Sirgumas on äärmuslaste uus põlvkond. Sõltumata parem- või pahempoolsetest vaadetest, on kaitsepolitsei huvi all vaenu õhutajad, kelle puhul on alust arvata, et võidakse toime panna füüsilise vägivalla kuritegusid. Paremäärmuslus ei ole viimastes aastaraamatutes palju käsitlemist leidnud.

Keda me silmas peame? Üldistatult on need noored vihased mehed – tihti kõigest lapseohtu  poisikesed –, kes sotsiaalvõrgustiku kajakambrites üksteist üles kütavad ja lubavad vägivallaga maailma muuta. Mõned radikaalid usuvad, et ühiskondlik kord laguneb ja sellele järgneb rassisõda. Omalt poolt antakse parim, et aidata sellise tuleviku kujunemisele kaasa. Vägivallaga ähvardamine on Eestis karistatav ja ideaalses maailmas tuleb peatada veel enne, kui inimesed reaalsete tegudeni jõuavad. Alati see ei õnnestu, siis on kohus institutsioon, kes annab oma hinnangu konkreetse teo karistatavuse kohta.

Tänase seisuga ei tegutse Eestis terroristlikke rühmitusi. Samas on Eesti riik ja tema elanikud džihadistlike äärmuslaste jaoks püsiv sihtmärk. Euroopas on ulatuslike ja rohkete ohvritega rünnakute korraldamine muutunud keerulisemaks julgeolekuasutuste ja õiguskaitseorganite vastumeetmete tõttu. Üks võimalus, kuidas igaüks saaks selles võitluses kaasa lüüa, on ebaseaduslikest lõhkeainetest ja tulirelvadest teavitamine. Mullu konfiskeerisime vaid alla 2 kg lõhkeainet, kuid ka selline kogus on terroristide jaoks piisav raskete tagajärgedega terrorirünnaku korraldamiseks. Rahvusvaheline terrorism otsib uusi viise toetajatelt raha kogumiseks ja Euroopa riigid peavad leidma uusi meetmeid selle takistamiseks. Olgu siin nimetatud näiteks püüd teha riskiriikidest pärit elanike seas kihutustööd terrorismi rahastamiseks krüptovääringute abil.

Vägivaldse äärmusluse ja terrorismi kõrval tuleb nentida, et kübermaailmas tunnevad Eesti vastu huvi ka esmapilgul meiega mitte mingit otsest seost omavad riigid nagu näiteks Põhja-Korea. Seletus on ilmselt lihtne: Eesti ametnikud satuvad stalinistliku diktatuuririigi küberrünnakute sihtmärgiks seetõttu, et Eesti on nüüd ÜRO Julgeolekunõukogu ajutine liige.

Väliste ohustajatega rööbiti peame märkama ohtu riigi julgeolekule, mida võib tekitada korruptsioon.

Korruptsioon ei ole Eestis kõikehõlmav, aga riigi julgeolekut ohustab juba see, et kodanikele võib jääda ekslik mulje, nagu oleks probleem suur. Selle tõttu inimesed heituvad, pettuvad ja kibestuvad. Meie kogemus on näidanud, et korrumpeeruda võivad nii tipp-poliitikud, -ametnikud, -ärimehed kui ka väiksema haardega kohaliku tasandi ametnikud. Omakasupüüdlik korruptiivne tegevus lõhub Eesti inimeste usaldust riigi vastu.

Mõneti kulunult peab nentima, et kõik uus on hästi unustatud vana ja seda ka julgeoleku valdkonnas. Ajalugu on meid õpetanud neid ajaloolisi mustreid märkama. Esitame tänavu teile ajaloodokumendid, mis kirjeldavad kõnekalt propagandistlikke protsesse Nõukogude Liidus, millega üritati süüstada riike ja rahvaid neile natsisilte kleepides. Näeme Kremli taaslavastusi nii uute vaenlasekujude loomisel kui ka vanade kuvandite kinnistamisel.

Hea on tõdeda, et koostöö taha midagi ei jää, seda nii riigi sees kui ka piiri taga asuvate NATO ja ELi liitlastega. Paljud piiriülesed julgeolekuprobleemid on võrdselt ohtlikud suurtele ja väiksematele riikidele, eristamine on siin teoreetiline. Üks mis kindel heade partnerite ja kolleegideta on turvalisust ja julgeolekut tagada väga keeruline ja sageli võimatu. Tänan kõiki koostöö eest!

Pikka meelt ja head lugemist!
Arnold Sinisalu