Arnold Sinisalu: Eesti riik on oma loomisest ja iseseisvuse taastamisest saati eksisteerinud vaba riigina kauem kui Nõukogude anneksioon

Kaitsepolitsei peadirektori eessõna 2018 aastaraamatule, mis avaldati 12. aprillil 2019.

Hea lugeja!

Möödunud aastal tähistasime Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva – väärikalt, nähtavalt ja ülearu toretsemata, nagu meie loomusele omane. Hindame põhjamaist tagasihoidlikkust, mõõdukust ning enesekindlust, aga sellest hoolimata otsime mõnikord rahutult midagi uut. Üheks näiteks on aeg-ajalt esile kerkiv riigi suure narratiivi küsimus. Kodaniku ja kaitsepolitsei juhina on mul sellele selge ja lihtne vastus: lugege põhiseaduse preambulit, kõige tähtsam lugu on seal kirjas – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Siit edasi saab tõdeda, et ühiskonna väärtussüsteemi ja põhiõiguste ning -vabaduste tagamine pole võimalik nõrga turvalisuse ja julgeoleku tingimustes.

Julgeoleku tagamiseks tehtav jääb sageli varju. Juba rohkem kui 20 aastat on kaitsepolitsei aastaraamatutes jaganud Eesti ja rahvusvahelise avalikkusega oma töö telgitaguseid. See tähendab nii tuvastatud tõsiasju kui ka nende analüüsi tulemusena valminud sünteesi riigi julgeolekut ohustavast meie teadmiste põhjal. Paratamatult peame paljustki oma töös vaikima, ent nende aastate jooksul oleme loodetavasti piisavalt selgesti välja öelnud: põhiseaduslik kord peab olema valvatud ja hoitud ning kaitstud. Riigi julgeolek on tagatud. Kõikvõimalike arvnäitajate alusel on Eesti turvaline koht elamiseks oma inimestele ja külastamiseks välismaalastele.

Ohtudest kõnelemine on kahe teraga mõõk: ühest küljest tekitame paratamatult mõneti seda tunnet, et äkki on meie julgeolek pelgalt näilik, ning hirmud kasvavad. Teisalt, näivuse vähendamiseks peamegi võimalikult avatult tegelikku olukorda peegeldama – ohte teades ja ära tundes on paremal juhul võimalik neid ennetada või tõkestada. Püsime seisukohal, et oma parimate oskuste ja teadmiste pinnalt peame lisaks riigi juhtidele jagama ka avalikkusega teavet meie riigi julgeolekut ohustava kohta. See on parim viis leidmaks ühiselt lahendusi, kuidas neid ohte ennetada ja tõrjuda. Järeldused teeb igaüks ise. Peame olema ärksad, sest nii mitmeski mõttes vastab tõele, et „Uinunud mõistus sünnitab koletisi“.

Viis aastat on möödunud Krimmi annekteerimisest. Kremli käekiri on loetav kõigile, kes tahavad aru saada: ta teeb naaberriikidele seda, mida tal teha lastakse. Ajalugu ei tunne näiteid juhtumitest, kus diktatuurile või autokraatiale järeleandmine oleks kaasa toonud midagigi positiivset. Meenutagem siinkohal Müncheni kokkuleppeid, sellele järgnenud 1939. a Molotovi-Ribbentropi pakti salajast lisa ning kaasnenud tagajärgi Eesti riigile ja rahvale.

Näeme, et Kreml on oma eesmärkide saavutamiseks varmas ära kasutama inimeste hirme ja muresid, püüdes kõigiti lõhestada lääneriikide ühiskondi, süvendada probleeme, ässitades radikaalsemaid või aktiivsemaid ühiskonnarühmi üksteise vastu. Kui lõhestamine ei õnnestu, püütakse pingeid kunstlikult luua. Hirmude tekitamist ja ärakasutamist näeme ka rahvusvahelise terrorismi käekirjana – see on vägagi kahetsusväärne paralleel. Hirmud, pinged ja lõhed panevad ühtesoodu proovile demokraatliku maailma ühtsuse.

NATO vastus Venemaa pingestus- ja lõhestustegevusele meie piirkonnas on olnud suurendatud kohalolek (eFP) Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas. Teeme tõhusat koostööd liitlastega, kuid Eesti pinnal saame meie töö ära teha ainult meie ise. Võime kinnitada, et Eesti pole Kremlile kaugeltki mugav operatsioonide piirkond. Meie liitlasvägesid ei varitse siin suuremad ohud kui neil kodus, aga valvas tuleb olla, see on selge.

Virtuaalsetest väärnähtustest oleme varemgi kirjutanud, ent meie keel ja väikese ühiskonna läbipaistvus võimaldavad meil mõnele lõhestuskampaaniale varakult jaole saada ja negatiivse mõjutamise katseid tasalülitada piisavalt varases faasis. Nii nagu 2007. a Venemaalt tulnud küberrünnakuid tõrjudes, on eraettevõtted, vabaühendused ja vaba ajakirjandus koostöös riigiasutustega suutnud Eestis paljastada suhtlusmeedias tehtud katseid moonutada ja mõjutada avalikkust libaühenduste, valede levitamise ning tüli õhutamise kaudu. Eesti ühiskonnas peetakse Kremli propaganda mõju sageli vähem ohtlikuks kui Euroopa Liidus keskmiselt. Seda optimismi lõpuni ma jagada ei saa.

2018. a pärssisime Eesti-vastast luuretegevust, tabades riigireeturid ja koostöös prokuratuuriga andes nad kohtu alla. Kahtlemata tekitasid reeturid kahju ning juhtum tervikuna on ebameeldiv ja mõtlemapanev. Riigireetmine õõnestab ja seab ohtu nii Eesti Vabariigi põhiseadusega tagatud õigused ja vabadused kui ka kaudsemalt Eesti iseseisvuse tervikuna. Riigireeturi tabamine ei ole kunagi lihtne. Tegemist on professionaalidega ning hoolikalt ette valmistatud ja hästi varjatud tegevusega. Seega on reeturi tabamine alati võit neile, kes reeturi tuvastasid, ja raske hoop neile, kelle heaks reetur tegutses. Alates 2008. aastast on Eesti kohtutes süüdi mõistetud 6 riigireeturit ja peale nende veel 12 Vene eriteenistustega Eesti-vastast koostööd teinud ning sellega riigivastase kuriteo toime pannud inimest. Meil on teadmised ja kogemused anda head nõu inimestele, et keerulisest olukorrast mõistlikult välja tulla. Nii mõnedki inimesed on meile rääkima tulnud kontaktidest Vene eriteenistustega ja raskest koormast vabanenud, samas kui rääkimata jätnutel tuli leppida palju raskemate tagajärgedega.

Tunnetades hästi ohtu Venemaalt, kipume alahindama või valesti mõistma Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast lähtuvaid ohte. Täpselt samamoodi, nagu Vahemere ääres ei saada sageli aru Kremli ohust. Tegelikult ei ole Euroopas regionaalseid julgeolekuohte, mis ei ohustaks kogu maailmajagu. Igasuguse tõsise tänapäeva ohuga toimetuleku eelduseks on Euroopa riikide solidaarsus ja usaldus nii riikide vahel kui ka sees – viimase all mõtlen ennekõike rahva usaldust riigivõimu ja ühiskonna toimimise vastu. Paraku õõnestavad solidaarsust ja usaldust nii radikaalsest islamist innustatud terrorism kui ka Kremli mõjutustegevus. Riik kaotab usaldust, kui ei suuda kaitsta kodanikke terroristide eest või ei suuda kehtestada ja hoida rahvale olulisi väärtusi.

Eelmine aasta tõi halbu näiteid, kuidas ahnus pakub Venemaale manipuleerimisvõimalusi. Kaitsepolitsei uurimine tõi kohtu ette riigiettevõtte juhatuse liikme, kes püüdis altkäemaksu eest saada Venemaa Raudtee kaubavooge Eestisse. Oht, mis sellega kaasneb, on leebematel juhtudel Venemaa korruptiivse ärikultuuri import ja halvematel juhtudel Eesti strateegilisi otsuseid langetavate inimeste mässimine häbiväärsetesse skeemidesse, millest ei nähta väljapääsu ja kus Venemaa võib neid hiljem oma mõjutustegevuses ära kasutada.

Tavapäraselt räägime ajaloost: avalikustame katkeid Eesti inimeste elusid hävitanud Nõukogude okupatsioonivõimu tegevusest. Kremli võimuladvik kipub stalinistlikku režiimi ilustama, elustama ja paraku ka õigustama. Nõukogude eriteenistused levitasid valesid küüditamise korraldusest, pannes mõningaid hirmunud ja teadmatuses eestlasi uskuma müüte, et eestlased ise üksteisele häda kaela tõid. Tegelikkuses oli tegemist kiivalt varjatud, põhjalikult ettevalmistatud, Kremlist käivitatud ja juhitud inimsusvastaste kuritegude toimepanekuga. Eesti inimeste vaimu ei murdnud massimõrvad ja küüditamised 1941 ja 1949. Metsavendade visa võitlus vabaduse eest tekitas Kremlis tuska ning järgnesid veretööd. Hilisem, nii Nõukogude Liidu kui ka tänapäeva Venemaa propagandamasin üritab ikka veel luua kuvandit eestlastest kui üksteise äraandjatest. Tegelikud ajaloosündmused kõnelevad muust. Relvastatud vastupanu vaibus alles pärast korduvaid tapatalguid, millest verisemad olid Stalini surma-aastal 1953. See oli sõda pärast sõda, milles langenud väärivad mäletamist ja mälestamist.

Lõpetuseks nentigem, et Eesti riik on oma loomisest ja iseseisvuse taastamisest saati eksisteerinud vaba riigina kauem kui Nõukogude anneksioon.

Head aastaraamatu lugemist!

Arnold Sinisalu

Aastaraamatud leiab siit https://kapo.ee/et/content/aastaraamatu-v%C3%A4ljaandmise-traditsiooni-ajalugu-ja-eesm%C3%A4rk-0.html