Vastulause Eesti Päevalehe 06.05.2010 artiklile ja juhtkirjale

Eilsest Eesti Päevalehest võis põhiuudisena lugeda: „Kapo võttis luubi alla Tartu Ülikooli astunud indialanna", „Kapo otsib tudengitest spioone" jne. Lisaks veel etteheitva sisuga juhtkiri.

Kahjuks põhineb kogu kära ekslikust eeldusest lähtunud faktitõlgendusel ning ebaõigetel andmetel.

Artiklis toodud faktidest on õiged: kaitsepolitsei tõepoolest vestles india päritolu doktorandiga ning tõepoolest küsis meie töötaja ka konverentsil osalenute kontaktandmeid. Samuti on tõsi, et tegeleme üha enam tööstus- ja teadusspionaaži tõkestamisega. Selle põhjal tehtud järeldus, justkui peaks KAPO suhtlemine välistudengitega olema ilmtingimata põhjustatud vajadusest teadusspioone püüda, on ekslik. Meil on ka mitmeid teisi töövaldkondi mis nõuavad inimestega suhtlemist ja antud juhtum kuuluski ühte neist. 

Vale on artiklis väidetu nagu oleks KAPO töötajad käinud andmeid „nõudmas" ja külalisdoktorandiga vestlemas otse konverentsil.

Põhimõtteliselt ei saa nõustuda seisukohaga, et  kui julgeolekuasutuse töötaja vestleb kellegagi või küsib andmeid, on tegu „intsidendiga" - millegi erakorralise või seadusevastasega. Nagu pole „intsident" ka ajakirjaniku vestlus kodanikuga. 

Julgeolekuasutuste seaduse § 3 lõige 2 sätestab: „Julgeolekuasutus kasutab ainult oma ülesannete täitmiseks vajalikke abinõusid. Mitme võimaliku abinõu olemasolul kasutab ta sellist, mis isikute põhiõigusi seoses julgeolekuasutuse ülesande täitmisega võimalikult vähe piirab. Kasutada võib abinõu, mis ei piira üksikisiku põhiõigusi ülemääraselt, võrreldes julgeolekuasutuse taotletava eesmärgiga." Just sellest põhimõttest lähtuvad meie ametnikud, eelistades oma töös enamasti vahetut suhtlemist inimestega, keda arvame teadvat meile olulist informatsiooni.  Otsene vestlus, kus tutvustame isikule nii ennast kui oma huvi põhjuseid, on kõige avatum osa julgeolekuasutuse töös, mis riivab isiku eraelu puutumatust ja muid põhiõigusi vähimal määral.