Vastulause ajalehes Postimees 21.09.2010 ilmunud artiklile "Kapo määris alusetult süütu inimese nime"

Riigisaladustega ümberkäimisest Rene Toomse juhtumi valguses.

Postimehes 21.09.2010 ilmunud artiklis süüdistas ajakirjanik Vahur Koorits kaitsepolitseiametit (kapo) süütu inimese nime alusetus määrimises ja heitis ette, et kapo ei kavatse «kohtumõistmise vallandamise» eest vabandust paluda.  Etteheited olid ajendatud faktist, et Harju maakohus lõpetas 17.09.2010 prokuröri taotlusel oportuniteedi alusel kriminaalmenetluse kaitseväe ohvitser Rene Toomse suhtes.

Menetluse lõpetamise faktist järeldas ajakirjanik omakorda alusetult, et süü pole tõestatud, mistõttu on kogu menetlus olnud alusetu ning Rene Toomse suhtes läbi viidud kriminaalmenetlusest teavitades määris kapo tema head nime ja peaks vabandust paluma.

Kahjuks ei tutvunud ajakirjanik enne loo avaldamist kohtumääruse tekstiga ega vaevunud selgeks tegema, mida tähendab kriminaalmenetluses oportuniteedi kohaldamine. Tegu ei ole õigeksmõistmisega, vaid see on (allikas: http://www.kohus.ee/ajakirjanikule) kriminaalmenetluse lõpetamine süüdistatava ja prokuröri kokkuleppena avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur. Süüdistatav ei pea sel juhul end kohtus süüdi tunnistama, kuid oportuniteediga lõpetamine näitab, et ta on teo siiski toime pannud. Karistusregistrisse aga märget ei lähe. Süüdistatav peab sel juhul heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasuma kriminaalmenetluse kulud ning maksma kindla summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides.

Tagajärjeks on lugeja eksitamine. Alljärgnevalt selgitan, miks.

Rene Toomset süüdistati karistusseadustiku (KarS) paragrahvi 241 lõike 1 järgi riigisaladuse avalikustamises (alates 01.01.2008 riigisaladuse ja salastatud välisteabe avalikustamises). Avalikustamise episoode oli mitu, nii detsembris 2006 kui ka jaanuaris-veebruaris 2007 ja need seisnesid NATO teabe edastamises mööda avalikke turvamata kanaleid tsiviil­struktuurile, teadmata, kas adressaadil on  vastava tasemega teabele juurdepääsu õigus. Lisaks jättis ta tahtlikult NATO salastatud teavet sisaldava kirjaliku korralduse üksuse tööruumis nähtavale kohale, võimaldades seeläbi salastatud dokumendiga tutvuda kõrvalistel isikutel, sealhulgas Eesti Päevalehe ajakirjanikul Ahto Lobjakasel, kel pole õigust salastatud teabele ligi pääseda.

Kuna ülalkirjeldatud tegevus on Eesti  seaduste järgi kuritegu, siis alustasime 2007. a aprillis hr Toomse tegevuse suhtes kriminaalmenetlust. Menetluse alustamata jätmine ei saa kuriteo tunnuste olemasolul kõne alla tulla. Nii ebameeldiv kui see meie jaoks ka ei ole, peame seda tegema ka nende isikute suhtes, kellega on seni olnud hea koostöö. Õiguskaitseasutusena ei saa me seadust rikkuda. Menetluse alustamine ei käi n-ö nägude järgi ega sõltuvalt omavaheliste suhete iseloomust. Meile ette heidetud «kohtumõistmise vallandamine» - see ongi kapo kui õiguskaitseasutuse töö, mille eest vabandust paluda me vajalikuks ega võimalikuks ei pea.

Kas menetluse alustamine oli põhjendatud? Vastus saab olla vaid üks: jah, oli. Riigisaladus on teave, mille avalikuks tulek seab ohtu nii Eesti Vabariigi kui tema liitlaste julgeoleku. Samuti kahjustavad sellised juhtumid otseselt meie välissuhtlust, ka sõjalist koostööd. Kui näiteks Eesti sõjaväelane käib sõjaväljal saladustega hooletult ümber, siis vaevalt äratab see meie liitlaste seas erilist usaldust. Seda näitab ka kõnealune juhtum üsna ilmekalt.

Eeluurimise lõppedes saatsime 2008. aasta lõpul kriminaalasja edasi süüdistuse esitamiseks riigiprokuratuuri ning teavitasime avalikkust ka oma aastaraamatus.  Selgitan veel kord, miks. Kapo peab riigisaladuse ebaseaduslikku avaldamist väga ohtlikuks süüteoks. Selliste juhtumite mahavaikimist ei pea me võimalikuks ka edaspidi. Käesoleva juhtumi valguses tahaks kõigile lugejaile veel kord meelde tuletada, et juurdepääs riigisaladusele tähendab suurt vastutust. Ka need isikud, kes selleks luba omamata pääsevad ligi salastatud teabele, peavad selle enda teada jätma. Riigisaladuse lekitamise korral tuleb aga arvestada vältimatu kriminaalmenetlusega. Ja see ei ole enamasti meeldiv.

Vastulause avaldati 22.09.2010 Postimehe arvamusrubriigis

Andres Kahar
vanemkomissar
juhtivspetsialist