Vabariigi Presidendi kõne kaitsepolitseiametnik Tarmo Laul'i ärasaatmisel

Vabariigi Presidendi järelhüüe Tarmo Lauli leinatalitusel Tallinna Kaarli kirikus 12.mail.

Ma langetan pea leinas ja kurbuses. Vabariigi Presidendina mälestan ma ligi 14 aastat Eesti riiki ustavalt teeninud ja selles teenistuses langenud Kaitsepolitsei ülemassistent Tarmo Laul'i. Eesti kodanikuna tunnen ma valu, et nii traagiliselt lahkus noor mees, hea perekonnapea, väärikas inimene.

Minu ja meie kõigi kaastunne kuulub Tarmo Laul'i abikaasale, poegadele, lähedastele, kolleegidele ja sõpradele. Minu kaastunne teile ja samas tänusõnad, et olete Tarmo Laul'i toetanud tema valikutes ja tema töös, olnud talle kindlateks kaaslasteks.

Politseinikud seisavad kaitsevallina õige ja vale, hea ja kurja vahel, seaduskuulekuse ja seaduse rikkumise vahel. Nad kaitsevad Eesti turvalisust ja julgeolekut, on vastu kõige selle murendamisele.

Siin, kaitsepolitseinik Tarmo Laul'ile hüvasti öeldes, teame me taas kord, kui ohtlik see võib olla. Et näiliselt rahuliku olukorra varjus toimuvad kuriteod ning nende avastamine ja kurjategijate tabamine viib politseinikud vastamisi pimeda raevu ja mõistmatu vihaga.

Nagu ei saa riik kunagi valmis, ei saa me kunagi hooletusse jätta ka Eesti julgeoleku ja Eesti turvalisuse hoidmist. Kaitsepolitseinikud teavad seda paremini paljudest teistest. See tähendab nende igapäevast tööd, pühendumust ja valvsust, et Eesti ja meie inimesed oleksid hästi kaitstud.

Täna on jälle põhjust tõdeda, kuidas oma riigi teenimine on privileeg, vastutus ja mitmel elualal - kaitseväelastel, politseinikel, piirivalvuritel, päästjatel - seotud teadliku riski võtmisega. Selle riskiga harjutakse ja lepitakse, ent mitte siis, kui me Eesti lipuga kaetud sarga juures seisame.

Eestis on viimase 20 aastaga langenud nüüd 20 politseinikku. See on peaaegu Paikuse politseikooli või sisekaitseakadeemia klassi suurus. Kakskümmend noorelt katkenud elu. Mõelgem sellele ning kustunud pereõnnele, orvuks jäänud lastele ja vanemate kurbadele mälestustele.

Ma kordan sõnu, mida ütlesin nädal tagasi, Tarmo Laul'i hukkumise päeval - see, kes ründab Eesti julgeolekut ja turvalisust kaitsvaid ametnikke, see ründab meie riiki.

Kohustus mäletada neid Eesti riiki teeninud politseinikke ja hoolida nende peredest on meie kõigi kanda. Nad langesid meie eest. Meist igaühe eest.

Tarmo Laul jõudis Võrumaal oma kodutalule ise uue laastukatuse panna. Aga vana maja juures on veel palju teha, enne kui talu saab selline, nagu Tarmo Laul unistas. Ma olen kindel, et kui vaja, siis tema sõbrad ja kolleegid aitavad selle töö lõpuni teha. Nii nagu kaitseväelased ladusid lõpuni katuse, millega nende Afganistanis langenud kamraad alustas.

Kui üks elu jääb pooleli, siis me teised peame elamisega edasi minema. Leina, kurbuse ja hingevalu kiuste. Tarmo Laul'i mälestuse nimel.

Tema lemmikult, ansamblilt "Vennaskond", sõnu laenates: maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik.

Kuigi me ei ole tuttavad, ütlen nüüd ometi sinatades: ma tänan sind, Tarmo. Tänan sind sinu elu eest. Tänan sind Eesti riigi teenimise eest.

Me ei unusta sind. 

 

*** 

Riigipea Toomas Hendrik Ilves andis korralduse langetada Vabariigi Presidendi Kantselei hoone ees Kadriorus lipud Tarmo Laul'i matusetalituse ajal täna kella 16-st.

http://www.president.ee/et/ametitegevus/koned/6082-vabariigi-president-kaitsepolitseiametniku-tarmo-lauli-leinatalitusel-tallinna-kaarli-kirikus-12-mail-2011/index.html