Salakuulajad sõjavägede staabis

Eest Politseileht nr 5, 7. jaanuar 1922

Salakuulajad sõjavägede staabis

Juunikuul läinud aastal tuli ilmsiks, et sõjavägede staabis saavad sõjalise tähtsusega teated seal teenivate isikute poolt Nõukogude Venemaa agentidele edasi antud. Asja piinlikul uurimisel selgus, et asja eesotsas seisab riigikogu liige Martin Bleimann ja kodanik Peeter Lempo, kuna teadete muretsejad olid staabi sõdurid-kirjutajad Voldemar Pärn ja Arnold Miilen. Viimase kolme juures pandi läbiotsimised toime. Lempo juurest leiti hulk sõjaministeeriumi päevakäskude ärakirju, sõjalisi teateid, mis Eesti Vabariigi välise julgeoleku kohta käivad ja üks paberileheke pealkirjaga: „andke selle ettenäitajale seitsetuhat marka. M. Bleimann.“ Lempo seletuse järele olla ta selle riigikoguliikme Bleimanni käest saanud tõenduseks, et ta raha saab. Pärni juurest leiti läbiotsimisel šifreeritud telegrammide ärakirjad, mis sisaldasid operatiivteateid Pihkva all märgatud enamlaste sõjaliste ettevalmistuste üle. Nagu juurdlemisel selgus, teeninud Lempo kuni jaanuarikuuni sõjavägede staabis. Teateid kogunud ta juba siis Nõukogude Venemaa saatkonnas teenivate isikute ettepanekul. Kõik teated andud ta edasi isikule, keda varjunime all „Kotkas“ tundnud. Kokku saanud nad alati linnast väljas teatud kohal. Saatkonnas maksetud temale 3500 marka kuus. Hiljem saanud ta demobiliseeritud ja siis teinud ta Pärnile ja Miilenile ettepaneku teateid välja anda. Mõlemad olnud nõus ja ta maksnud neile kokku umbes 10.000 marka. Miilen muretsenud temale peaasjalikult salajasi päevakäske, kuna Pärn salajasi dokumente ümber kirjutanud ja temale edasi andud. Märtsikuul teinud Bleimann temale ettepaneku sõjaväelisi ettekandeid muretseda. Bleimanni ettepaneku võtnud Lempo vastu ja hakanud sellest ajast peale teateid kahes eksemplaris muretsema. Natuke hiljem nõudnud Bleimann, et ta üheverstalise operatiivkaardi temale muretseks igasuguse hinna eest. Tema pööranud siis Pärna poole. Pärn nõudnud selle muretsemiseks 10.000 marka. See kaart oli salajane ning müügil teda ei olnud. Nõnda oli see kaardi muretsemine ettepanek katki jäänud. Lempo oli Bleimanni käest teadete eest 15.000 marka saanud.

Nagu agentuurteadete läbi kindlaks sai tehtud, seisis riigikogu iseseisvate sotsialistide rühma liige Martin Bleimann Pihkva 7. armee vastuluuramise osakonna teenistuses. Kõik teated saatis oma kurjeeride läbi selle osakonna ülema Aleksander Tea kätte. Palka saanud ta korralikult 25 kuni 30 tuhat marka kuus, kuna vahest erakorraliste väljaminekute peale suuremaid summasid saanud; nõnda saanud ta nimetud salajase kaardi muretsemiseks 50.000 marka. Et paremini teadete korjamist organiseerida ja väärtuslikumaid teateid saada, õpetanud Bleimann ühte neist staabi kirjutajatest raudkapi võtit järele tegema. Kas see kavatsus täide sai viidud, jäi kindlaks tegemata, kuid leiti läbiotsimisel niisuguste dokumentide ärakirja, mis raudkapis alal hoiti.

Lempo ja Miilen tunnistasid oma süü oles, kuna Bleimann ja Pärn seda salgasid. Bleimanni, kelle isik puutumata oli seni kui riigikogu teda välja andis, jäi vahi alla võtmata, ning põgenes hiljem Venemaale, kuna teised kõik vahi alla paigutati. Peeter Lempo vahetati detsembrikuul Venemaal kinnipeetavate Eesti vangide vastu ümber. Ainult Miilen ja Pärn olid sõjaringkonnakohtu ees vastust andmas.

Kohus mõistis Arnold Adolfi p. Miileni 10 aastaks ja Voldemar Johannese p. Pärni 5 aastaks sunnitööle.