Mõjutustegevus

Oluliseks Kaitsepolitsei tegevuseks on välisriigi poolt Eesti põhiseaduslikku korda ohustava mõjutegevuse tõkestamine. Peamiseks probleemiks on siin Venemaa ametkondade, sh ka eriteenistuste katsed mõjutada Eesti sisepoliitikat.

Hiljemalt alates Vladimir Putini esimesest presidentuurist on Venemaa Föderatsiooni juhtkondade ilmselge pikaajaline strateegiline eesmärk olnud taastada Venemaa superriigi staatus rahvusvahelisel tasandil. Kuna nii majanduslikust kui ka sõjalisest mõjust selleks ei piisa, on omalaadse ressursina võetud kasutusele nõndanimetatud kaasmaalased - niimoodi nimetatakse Moskvas neid teiste riikide elanikke, tegelikult teiste riikide ja rahvaste kaasmaalasi, kes on venekeelsed, tunnetavad oma Venemaa (või Nõukogude, aga mitte tingimata vene) juuri või on muul põhjusel pööratavad näo ja südamega Venemaa poole. Sellest lähtuvalt on seatud üheks välispoliitiliseks prioriteediks „kaasmaalaskonna" konsolideerimine, kasutamaks seda kui instrumenti Venemaa mõjuvõimu suurendamiseks üle maailma.

Ehkki iga riigi huvi oma kodanike ja rahvuskaaslaste käekäigu vastu ning kultuuri ja keele toetamine on mõistetav, ei õigusta see katseid mõjutada Eesti ja teiste riikidegi otsustusprotsessi, kasutades „kaasmaalaste toetamiseks" mõeldud finantse ja retoorikat. Seda vastuolu ilmestab kõige enam Venemaa välisminister Sergei Lavrovi sõnavõtt kaasmaalaste programmi kohta 16.01.2009: „Mitte mingit tegevust ega otsuseid, mis tähendaksid sekkumist nende riikide asjadesse, kus need kaasmaalased elavad, ei tule". Vaid neli päeva hiljem, 20.01.2009 kutsus Venemaa saatkonna juures koos käiv ja Venemaa diplomaatide, sh suursaadiku otsesel osalusel tegutsev Venemaa Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu Eestis üles europarlamenti pürgivaid venekeelseid kandidaate ühisnimekirja moodustama.

Kultuuri ja keele arendamise asemel on Venemaa panustanud oma kaasmaalastele kui olulisele välispoliitilisele atribuudile. Iseloomulik on, et just Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukoguga seotud isikud on kõige ägedamad Eesti süüdistajad, üritades samas aktiivselt mõjutada Eesti sisepoliitikat.

Kui Eesti puhul on Venemaa mõjutustegevus jäänud valdavalt infosõja ja sisepoliitika mõjutamise katsete piiresse, siis 2008. a rünnak Gruusia vastu ning selle õigustamine Venemaa kodanike kaitsmisega näitab sellise retoorika taga peituvaid tegelikke ohte.