Kommunistid sõjaringkonna kohtu ees

Eesti Politseileht nr 25, 3. juuni 1922

Kommunistid sõjaringkonna kohtu ees

Läinud laupäeval kuulutas sõjaringkonna kohus välja otsuse kommunistlise salaorganisatsiooni kohta, mis meeli ammugi ärevil oli hoidnud. Meil on olnud vabariigi kestvuse ajal terve rea salaorganisatsioonidega tegemist, millede algusmomentisi alati Venemaalt otsida tuli. Neid põrandaaluseid organisatsioone oleme hävitanud, kuid ikka ja ikka tekib uusi asemele, kes meie kaitsepolitseile oma tegevusega pahatihti raskeid ülesandeid seab. Viimane asi oli oma kohtualuste arvu ja asjaarutamise vältuse poolest üks suurematest Eestis.

Terve see protsessi tegevus keerleb Viktor Kingissepp’a ümber. Organisatsiooni juhatajana võeti ta juba aasta tagasi eeluurimisel vastutusele, kuid kätte saada läks teda korda ainult hiljuti, kui ta protsess juba teoksil oli. Oma karistuse sai ta väljakohtu otsuse järele; kuna tema kätetöö käesolevas protsessis lõplikule likvideerimisele tuli.

Kingissepp’ast organiseeritud Eesti kommunistiline partei oma komiteega töötas põranda all ja temasse kuulusid tuntud kommunistide juhid Vakmann, Liigemets ja Räästas. Juba enne Riigikogu valimisi oli märgata, et ametiühisuse kesknõukogu, mis legaalselt töötas, ühenduses oli selle põrandaaluse keskkomiteega.

Kui ametiühisuste nimekirjaga, mis, nagu hiljem dokumentaalselt selgus, põranda all kokku seati, kommunistid Riigikogu valimistele läksid, muutus terve kommunistline liikumine aktiivsemaks. Ei olnud kahtlust, et rühm tegutseb põrandaaluse organisatsiooni direktiivide järele.

Käesolev protsess sai alguse väikesest kirjakesest, mis Riigikogu kommunistlisele rühmale adresseeritud oli ja Viktor Kingissepp’a käest välja oli läinud. See kirjakene paljastas legaalse rühma ühenduses olemist põrandaaluse organisatsiooniga – kommunistlise partei keskkomiteega –, kes 3-da internatsionaali täidesaatva komitee juhtnööride järele Eesti riigikorra kukutamist igasuguste abinõudega kuni sõjariistus väljaastumiseni teostama pidi. Selle kirja tagajärjel pandi hulk läbiotsimisi legaalsete organisatsioonide ja nende tegelaste juures toime, kusjuures hulk materjali saadi, mis kahtlemata tõendaks, et kõik need organisatsioonid ja nende tegelased talitasid selle illegaalse keskkomitee käskude järele. Ametiühisuste kesknõukogu, kellest legaalse tegevuse idu välja läks, oli kommunistlise partei keskkomitee seisukoha omaks võtnud ja selle kasuks lendlehtede kaudu agitatsiooni teinud.

Tähtsaks teguriks põrandaaluses tegevuses oli kommunistide teise kongressi otsused. Enne teist kongressi ei olnud märgata niihästi keskkomitee, kui ka ametiühisuste tegevuses kindlat sihti, kuid peale kongressi, võis märgata kommunistlises tegutsemises juba kindlat kava. Enne eitasid kommunistid igasugust parlamenti, kuid kui 2. kongressi otsustes parlamendi kohti ära kasutada kästi „riigi aparaadi õhkulaskmiseks seestpoolt“ ja agitatsiooni tegevuseks laialdastele hulkadele, võtsid ka kommunistid oma nimekirjaga Riigikogu valimistest osa. Valimisi juhiti põrandaaluse organisatsiooni poolt, niisama ka hiljem rühma tegevust, mis 2. kongressi otsuste järele absoluutselt parteile pidi alluma, selle peale vaatamata, kas see legaalne või illegaalne organisatsioon on.

Samal tingimistel tegutses ka linnavolikogu kommunistline rühm, teostades kongressi otsuste käsku ühendada legaalset tööd illegaalsega.

Meie õppiv noorsugu oli üheks mõjuvamaks teguriks vabadussõjas. Sellepärast pöörasid kommunistid ka tema peale oma tähelepanu. Kommunistline internatsionaal, noort jõudu ära kasutada tahtes, algas kommunismi mürgi külvamist nende ridadesse. Selleks kutsuti ellu üle-eestimaaline noorproletaarlaste ühing, mille tegevuse juhtimine põrandaaluse keskkomitee kätte läks. Viktor Kingissepp teadis väga hästi, et noori on kergem oma elusihist välja paisata, kui vanemaid teatud elutarkusega varustatud isikuid, ja sellepärast pani ka suurt rõhku noorsoo organiseerimise peale punase lipu all, toonitades, et see olla toores materjal, millest midagi teha võib.

Ühingu vormiline külg täideti kokkukõlas maksvate seadustega, kuid põhikirja kaasaskäiv ringkiri määras ära ühingu tõelise tegevuskava ja eesmärgi, millede aluseks kommunismi põhimõtted olid.

Ühingu põhikirja registreerimine sündis ainult, et politseile tolmu silma paisata.

Nagu protsessi käigul ilmsiks tuli, kavatsesid kommunistid „noorproletaarlastelt“ iseäralikku 1500-mehelist lööksalka asutada, kelle eesmärgiks pidi olema riigikorra kukutamiseks parajal juhtumisel aktiivselt välja astuda.

Paul Raudsepp’a tunnistused kes terve kommunistide tööga igas harus täiesti informeeritud oli, andsid väga hinnalist materjali asja selgitamiseks. Asja arutamisel püüdsid küll mõned tähtsamad kohtualused Raudsepp’a seletusi väljamõelduteks tembeldada, toonitades, et kaitsepolitsei ainult piinamise läbi saavutada niisuguseid seletusi, mis temal tarvis minna. Truumann isegi näinud Raudsepp’a peale selle, kui teda piinatud oldud. Teised kohtualused aga seletasid, et kaitsepolitseis väga viisakalt nendega ümber käidud.

Kaitsepolitsei on alati olnud riigivastalistele tegelastele pinnuks silmas ja sellepärast lendab talle kaela igasuguseid süüdistusi, milledel tõealus puudub. Omas süüdistuskõnes tähendas sõjaväe prokurör, et läbiotsimistel leitud dokumendid on rikkalikud, et süüdistusandmete kindlakstegemiseks Raudsepp’a seletusel ainult väikene tähendus oli ja kaitsepolitseil ei olnud mingisugust põhjust tema tunnistamist välja pressida.

Imelik on asjaolu, et kaebealused endil mingisugust süüd ei leidnud olevat, kuna avalikult tõendasid, et Eesti Vabariigi hävitamiseks töötavad, toonitades, et neil aga mingisugust organisatsiooni ei olnud. Nad töötada maksva riigikorra vastu ja seista 3-da internatsionaali põhimõtete alusel.

Kohtulikul uurimisel selgus, et direktiivid, mis Kingissepp legaalsetele organisatsioonidele saatis, ei olnud muud kui väljavõtted 3-da internatsionaali otsuste kogust ja üksikasjaliselt ära seletatud.

Mida kõnelevad need otsused? Nendest on näha, et organisatsioonid, mis asunud kommunistlise internatsionaali platvormile, peavad kõrvaldama reformistlist ja tsentrilist elementi tähtsamate kohtade pealt ja asemele panema läbikatsutud kommunistisi, peavad agiteerima kodanluse riigikorra vastu, ühendama seaduslikku ja mitteseaduslikku tegevust nendes riikides, kus kommunistid ei saa kõike oma tööd avalikult teha; peavad tegema salaja sõjaväes süstemaatilist käredat kihutustööd, looma tööliste kollektiive samal ajal j. n. e.

Kui otsustada juriidiliselt, siis on juba töötamine demokraatlises riigis nende käskude järele seadusevastane, rääkimata veel koostöötamisest põrandaaluse organisatsiooniga, kelle eesmärgiks on maksvat korda vägivaldselt kukutada.

Peale 7-päevalist asja arutamist tõi kohus välja otsuse, mille järele 104 süüalusest 51 süüdi mõisteti ja nendest 16 sunnitööle. Viimaste hulgas saivad peategelased Arnold Sommerling ja Jaan Truumann 10 aastaks ja Riigikogu liikmed Johannes Vanja, Eduard Kägu, Adolf Leevald ja Sergei Andrejev 8 aastaks sunnitööle mõistetud.