Kaitsepolitseiameti peadirektor Raivo Aegi järelhüüe Tarmo Laulile

Kaitsepolitseiameti peadirektori järelhüüe Tarmo Laulile ärasaatmisel Tallinna Kaarli kirikust 12.mail 2011.

Täna on  päev, kus saadame viimsele teele Tarmo Lauli. Vapra ja mehise Eesti mehe. Eesti riik on kaotanud oma ustava kaitsja, Klaarika oma kalli abikaasa, pojad Raiko ja Rando suurepärase isa, Kaitsepolitseiamet pühendunud kolleegi, paljud oma hea sõbra.

Tarmo pühendas oma elu Eesti riigi ja rahva teenimisele.  Oma riigi ja inimeste kaitsmine on iga kaitsepolitseiniku kohus ja suur au. Tarmo täitis oma kohust hästi -  jõudu säästmata ja pühendunult. Ta saavutas palju ja andis palju -  niipalju kui on üldse võimalik - oma elu.  Rohkem  oma rahva hüvanguks anda  ei ole võimalik.  Tarmo kohta võib julgelt öelda - kangelane.

Seda, et Tarmo oli sisimas valmis kandma raskusi, mis seisavad ees riiki kaitstes, näitab ilmekalt lõik tema enda poolt kirjapandud elulookirjelduses. Loen selle ette: " 1996. aastal tahtsin kahel korral minna sõjaväkke aga alati olid kohad täis ning kolmandal korral otsustasin Eesti Riigikaitse Akadeemia kasuks"

Järgnev õpingute periood ja teenistus politseiametnikuna näitas peatselt välja Tarmo iseloomuomaduse teha rohkem ja võtta rohkem vastutust kui see on just vältimatult vajalik. Veel üks lõik tema elulookirjeldusest: „1998 aasta augustist hakkasin tegelema esmakursuslastega. Alguses olin jaoülem, pool aastat hiljem sain rühmaülema koha ja asendasin ka kompaniiülemat tema äraolekul. 1999 aasta sügisel allus mulle 140 esmakursuslast. 2000 aasta märtsis võttis rektor mu poole kohaga tööle, andes mulle kasvatusohvitseri koha."

Sõdade vahel on rahuaeg, vaenupooled teineteist ei ründa, vaikivad relvad. Kas sarnasele rahuajale on õigus loota ja mõelda ka politseinikel, kes peavad sõda kuritegevusega? Vastus on kahjuks ei.

Nädal tagasi Piusa külas toimunu on meeldetuletuseks, et kurjus võib end peita või olla uinunud, aga ta ei kao,  oodates rünnakuks vaid sobivat momenti.  Paraku on kurjuse vaoshoidmine nõudnud läbi aegade ohvreid kaitsjate hulgast. Riigi ja rahva kaitsjate sekka astumine jääb endiselt julgete pärusmaaks.

Kes on vannet täites meie eest oma elu andnud, neid paraku enam tagasi tuua ei saa.  Pooleli jäänud töid saavad teha teised, aga ükski tänu- või kaastundeavaldus ei asenda elu. Selles mõttes jääme me nende ees igavesti tänuvõlglasteks.

Ainus, mida me teha saame,  on see, et mäletame oma kangelasi.

Langetan sügavas leinas pea ja avaldan kaastunnet Tarmo perele ja lähedastele.