Kaitsepolitsei tegevuse järelevalve

Üks demokraatliku õigusriigi tunnuseid on tsiviilkontroll julgeolekasutuste üle. Seadustes ja ametkondlikes õigusaktides on sätestatud julgeolekuasutuste tegevuse seaduslikkuse kontrolli mehhanismid.

Keeruline ülesanne on tasakaalu leidmine järelevalve ja julgeolekuasutuse tegevuse vahel. Maailmapraktikat vaadates on näha, et  kontrolli puudumine lõppeb võimu kuritarvitamisega, liigne kontroll ning volituste piiramine pärsib aga julgeoleku- ja õiguskaitseasutuse võimalusi kuritegusid ennetada, avastada ning lahendada. See vähendab elanike turvatunnet ja riigi julgeolekut. Tsiviilkontroll kurjategijate üle on ju omakorda nii õiguskaitseasutuste kui ka julgeolekuasutuste ülesanne.  Võimalik, et ideaalset, kõiki rahuldavat lahendust ei olegi olemas, kuid Eestis on senine kontrollisüsteem toiminud küllaltki paindlikult, tõhusalt ja tasakaalukalt. Tõenduseks pole vaja muud kui võrrelda tänapäeva Eesti kriminogeenset ja üldist sisejulgeoleku olukorda nt 1990ndate I poole olustikuga.

Kuidas on järelevalve korraldatud

Esmane kontroll kaitsepolitsei tegevuse üle toimub kaitsepolitseis endas, eelkõige jälitustoimingute põhjendatuse osas. Jälitustegevus on väga ressursimahukas – seda nii tööjõu kui ka rahakulu poolest. Seetõttu ei ole võimalik kõiki ohukoldeid teabehanke ega  jälitustegevusega katta ja juba asutuse sees tuleb teha valikuid. Kriminaalmenetluse alustamises seevastu valikut ei ole:  kuriteo tunnuste olemasolu korral tuleb alustada menetlust.

Samuti teostab Kaitsepolitseiamet seadustest kinnipidamise tagamiseks isikkooseisu üle teenistuslikku järelevalvet.

Peale selle kontrollivad kaitsepolitsei tegevust veel järgmised täidesaatva, kohtu- ja seadusandliku võimu ning põhiseaduslikud institutsioonid:

  • Vabariigi Valitsus ja Riigiprokuratuur. Siseministeerium kontrollib kõigi oma allasutuste sh Kaitsepolitseiameti tegevust, sekkumata kriminaalmenetlusse. Kaitsepolitsei annab oma tegevusest Vabariigi Valitsusele aru kaks korda aastas. Prokuratuur omakorda kontrollib jälitustegevust kriminaalmenetluses. Kriminaalasjas on jälitustoimingud lubatud ainult prokuratuuri teadmisel või loal (vt jälitustegevuse seadus § 19).
  • Kohtulik kontroll. Inimeste põhiõigusi enim riivavaid jälitustoiminguid (vt kriminaalmenetluse seadustik §-id 116, 118, 119) saab teha ainult kohtu loal ja prokuröri põhjendatud taotlusel.
  • Õiguskantsler ja Riigikontroll. Õiguskantsler valvab kaitsepolitsei tegevuse vastavuse üle põhiseadusele ja teistele seadustele ning iga isik, kes tunneb, et tema põhiseaduslikke õigusi ja vabadusi on riivatud, võib alati õiguskantsleri poole pöörduda. Riigikontroll aga kontrollib kaitsepolitsei eelarveliste vahendite kasutamise seaduslikkust.
  • Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon, rahvasuus tuntud ka KAPO komisjoni nime all, teeb parlamentaarset kontrolli. Komisjoni ülesannete ja volituste kohta vt  lähemalt julgeolekuasutuste seaduse § 36.

Nagu eeltoodust näha, tegutseb Kaitsepolitseiamet nii täidesaatva, seadusandliku kui ka kohtuvõimu valvsa pilgu all. Kontroll on pidev, aktiivne ja tõhus ning see on kindlasti kasulik nii Kaitsepolitseiametile kui ka kogu Eesti riigile.