Kaitsepolitsei peadirektori eessõna 2012 aastaraamatule

Täna, 12. aprillil tutvustab kaitsepolitsei 2012 aastaraamatut. Enne kui aastaraamat avalikkusele tervikuna kättesaadavaks saab, avaldame Kaitsepolitseiameti peadirektor Raivo Aegi eessõna 2012 aastaraamatule.

Head lugejad!
 
Kaitsepolitseil  on  rõõm  ja  vastutus tuua  teieni  juba  15.  aastaraamat, milles anname kõigile partneritele ja laiemale  avalikkusele  aru oma töövaldkondadest, tähelepanekutest  ja järeldustest,  mida  peame  oluliseks Eesti  Vabariigi  julgeoleku  tagamisel.  Selles raamatus  on rõõmustavat, hoiatavat  ja  kurvastavatki,  aga ennekõike soovime, et kõik siin toodu  paneks  mõtlema  ja  avaks  uusi arutelusid.

Aastaraamatut välja andes rõhutame, et  kaitsepolitsei  on  tänapäevane  julgeolekuasutus,  mitte  salateenistus. See  tähendab,  et  meie  ülesandeks pole  ainult  valitud  võimukandjatele salaja  kogutud  info  edastamine  ning varjatud  meetmete  rakendamine, vaid  ka  dialoog  meie  põhiseadusliku  suverääniga,  kelleks  on  rahvas. Seisame  selle  eest,  et  julgeolekuohte laiemalt  teadvustada  –  julgeme  olla võimaluste  piires  avatud  ja  vajaduse piires ettevaatlikud. Jah, meie töös on üksikasju, millest ei ole võimalik avalikult rääkida, sest see võiks ohtu seada  meie  töötajaid  ja partnereid  ning nende  töö  edukuse.  Küll  aga  võime julgelt öelda, et peamine on meie töös avalik – need on põhieesmärgid. Aastaraamatu  ilmumise  ajaks  on  Eesti taastatud põhiseaduslik kord püsinud kauem kui enne selle kaotamist 1940. aastal.  Et  seda  edasi  hoida,  püüame õppida mineviku vigadest, pingutame oma  igapäevatöös  põhiseaduse  kaitsel,  olles  ustavad  rahvale.  Loodame, et meie aastaraamatud aitavad kõigil lugejatel  langetada  teadlikke  ja  mitmekülgselt kaalutletud otsuseid ning mis peamine – otsustada ise.

Aastaraamatu  koostamise  aluspõhimõtteid  õiguslikult  sõnastades leiame,  et  andmete  avalikustamine  lähtub  eesmärgipärasusest  ja  on proportsionaalne  meede  võimalike ohtude  ennetamiseks  avalikkuse teavitamise  kaudu.  Demokraatlikus riigis on kodanikel õigus teada ja julgeolekuasutusel kohustus ühiskonda teavitada  teda mõjutada  võivatest ohuteguritest. Seega kui puudub õiguslik  alus  informatsiooni  salastamiseks, tulebki avalikkust teavitada. Aastaraamatus  avaldatakse  teavet, mis on saadud erinevatest allikatest õiguslikult lubatud vahendite ja meetoditega.  Kogutud  faktide  analüüs, tõlgendused,  järeldused  ja  lisatud väärtushinnangud  lähtuvad  nendest samadest põhimõtetest.
 
Põhiseadusliku  korra  kõige  tõsisemad ohud on seotud suveräänsusega – Eesti rahva ja riigi võimega langetada  oma  olulisi  otsuseid  ise,  oma rahva  huvides  nii,  nagu  põhiseadus seda  ette  näeb.  Just  suveräänsustriivavad meie siseasjusse sekkuv mõjutustegevus, lõimumise vastu võitlemine, riigireetmisele ahvatlemine ja survestamine ning tagatipuks ka kõige labasem ametnike äraostmine, kui sellele õigel ajal piiri ei panda. Mida väiksem on riik, seda suurem on iga üksiku otsustaja kaal ja vastutus.

Hoolimata  siin  saadud  tagasilöökidest  jätkavad  Venemaa  eriteenistused  oma  värbamisüritusi  Eesti  elanike  vastu  senisest  agressiivsemalt – nii katsete arvu kui ka kasutatavate võtete poolest. Vastuluuretööga oleme näidanud, et meil on nende vastu rohtu. Riigi huve ja julgeolekut saab aga  sihipäraselt  kahjustada  ka  ilma salakuulamise  või  riigireetmiseta, hoopis rafineeritumate meetoditega. Tänavuses  aastaraamatus  on  juttu mõistest „pehme jõud”. Kasutan siin meelega jutumärke, sest pehme jõud oma  tavapärases  kõige  üldisemas tähenduses  on  sümpaatia  võitmine pehmete väärtuste kaudu ega justkui peakski  julgeolekuasutuste  huviorbiiti  kuuluma.  Kaitsepolitsei  ei  saa aga probleemist mööda vaadata, kui ilustatud  sõnade  tagant  paistavad teistsugused  teod  ja  varjatud  eesmärgid.  Kui  mõni  välisriik  või  seda teeniv huvirühm tegutseb süstemaatiliselt  selle  nimel,  et  enda  huvides mõjutada meie riigisisest elu ja otsuseid, siis pole tegemist enam pehme jõu,  vaid  mõjutustegevusega,  nagu seda valdavalt defineeritakse.
 
Et  kaitsepolitsei  saaks  püsida  julgeolekuasutuse  ülesannete  ja  proportsionaalse tegevuse piires, peame tegema  vahet  demokraatlikul  riigisisesel debatil  ning  teise  riigi  katsetel  seda debatti  enda  huvides  ära  kasutada. Olukordades, kus mõne Eesti elaniku või kohaliku huvirühma eesmärgid ja tegevus põimuvad välisriigi omadega, jäägu  lõplike  hinnangute  andmine Eesti  avalikkusele.  Meie  ülesandeks on  koguda teavet  sellise  mõjutustegevuse  eesmärkidest,  meetoditest  ja kanalitest ning oma järeldusi rahvaga jagada.  Mida  avatumad  me  seejuures  oleme,  seda  rohkem  on  võimalik kaasa rääkida, ka neil, kes meiega ei nõustu. Eestis on kõigil vabadus avaldada  oma  arvamust  ning  isegi  neid meediakanaleid,  mille  sõltumatuses ja  ausates kavatsustes  me  kahtleme, ei ürita keegi kinni keerata.

Aktuaalsust  pole  kaotanud  aegumatute  rahvusvaheliste  kuritegude  uurimine. Oleme hiljuti kindlaks teinud repressiivorganite  60  aasta  taguste mõrvade  ohvrid,  keda  Nõukogude võim  püüdis  igaveseks  varjata.  Vabandage  meid,  kui  kirjeldame  päevavalgele tulnud julmusi liiga üksikasjalikult. Õõvastavam on tõsiasi, et maailma  mõjukaimate  riikide  seas on ikka veel selliseid, kus kõige kõrgemal tasemel idealiseeritakse stalinistlikku terrorirežiimi ja laimatakse selle  ohvreid.  Kindlasti  ei  ole  tegemist  ainult  ajalooga,  vaid  faktidega, millel on tähtsus ja aktuaalsus ka tänapäeval,  rääkimata  õppetundidest. Pole juhus, et aastaraamat lõpeb sõnadega „Töötame  edasi  selle  nimel, et ka kõige koletum tõde ei jääks ainult kurjategijate teada”.

Raivo Aeg
Kaitsepolitseiameti peadirektor