Riigikogu võttis 6. veebruaril 1995. a vastu ja president Lennart Meri kuulutas 20. veebruaril välja „Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse” (OkupS). Seadus avaldati Riigi Teatajas 28. veebruaril 1995 ja see jõustus üks kuu pärast avaldamist – 28. märtsil 1995. a.
Riigikogule esitatud seaduseelnõu seletuskirja järgi kujutavad luureorganite, eriti NSV Liidu luureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikud endast vähemal või suuremal määral ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, kuna nad oma mineviku tõttu on välisriikide luureorganite poolt kergesti šantažeeritavad või uuesti värvatavad. Eesti Vabariigil puudus igasugune dokumentatsioon ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK) struktuuri ja funktsioonide kohta ning pensionäride ja vabastatud julgeolekutöötajate nimekirjad. Samas oli taasloodud riigil tarvis täielikku infot oma territooriumil tegutsenud julgeoleku- ja luureorganite isikkoosseisu ja agentuuri kohta. Seaduse eesmärk ei olnud kedagi tema mineviku tõttu kriminaalkorras või muul viisil karistada, vaid tagada piisav riiklik kontroll luureorganitega koostööd teinud isikute üle – selgitada välja võimalikult suur hulk selliseid isikuid ja nende tegevus luureorganeis ning anda neile võimalus korraldada oma suhted riigiga seaduslikult.
Seega – julgeoleku- ja luureorganite teenistuses olnud ja nendega koostööd teinud isikute kohta andmete kogumise eesmärk on Eesti Vabariigi iseseisvuse ja julgeoleku kaitse. Koostööd teinud isikutele anti võimalus aasta jooksul pärast seaduse jõustumist vabatahtliku ülestunnistuse tegemiseks, et tagada kiire arvelevõtmine ja aidata kaasa riigi julgeolekule. Pärast tähtaja möödumist oli ette nähtud koostööd teinud, aga üles tunnistamata jätnud isikute avalikustamine Kaitsepolitseiameti teadaandega. Ülestunnistajad minimeerisid õigeaegselt endast lähtuva võimaliku ohu ning näitasid lojaalsust riigile ja põhiseaduslikule korrale. Kes seda ei teinud, seadsid kahtluse alla enda lojaalsuse, mistõttu seadusandja kaitses ülestunnistajate andmed riigisaladusega erinevalt neist, kes jäid koostööd varjama ja lõid ohu riigi julgeolekule. Isikute avalikustamiseks on ka avalik huvi, sest siin toimunu on osa meie ajaloost ja mälust. Minevikust rääkimine aitab tagada ühiskonna läbipaistvuse, selguse ja üldise sisemise rahu.
Seadus loetleb nimeliselt Saksa Riigi ja NSV Liidu julgeoleku- ja luureorganite ning relvajõudude luure ja vastuluure keskorganid. Neile allunud struktuurid okupeeritud Eestis kopeerisid üldjuhul keskasutuse struktuuri ja nimeust. Arvelevõetava ja avalikustatava isiku töökoha ehk seadusele vastava keskasutuse siinse struktuuriüksuse kindlakstegemine ja tõendamise kohustus lasub kaitsepolitseil.
Saksa okupatsiooni aegsed keskasutused 1941–1944 olid: Saksa Riigi Julgeoleku Peaameti III, IV ja VI osakond; Saksa Riigi relvajõudude ülemjuhatuse staabi juures asuv sõjaväe luureamet Abwehr.
NSV Liidu repressiivsed julgeolekuorganid muutsid Teise maailmasõja ja „sisepoliitiliste vajaduste” käigus oma struktuuri ja nimetusi: NSVL Siseasjade Rahvakomissariaadi (vene k NKVD) Riikliku Julgeoleku Peavalitsus 1934–1943 (v.a veebruar–juuli 1941), NSVL Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat (vene k NKGB) 1941. a veebruarist juulini ja 1943–1946, NSVL Kaitse Rahvakomissariaadi Vastuluure Peavalitsus (Smerš) 1943–1946, NSVL Riikliku Julgeoleku Ministeerium (vene k MGB) 1946–1953, NSVL Siseasjade Ministeeriumi (vene k MVD) Riikliku Julgeoleku Peavalitsus 1953–1954 ja alates 1954. a märtsist kuni 1991 NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee (RJK, vene k KGB) ning sellele allunud armee, sõjalaevastiku ja piirivalvevägede eriosakonnad (sõjaväevastuluure) ning NSVL Kindralstaabi Luure Peavalitsus (vene k GRU, sõjaväeluure). Neist tuntum on NSVL RJK ja selle Eestis kuni 31.12.1991 tegutsenud struktuuriüksus Eesti NSV RJK.
Julgeoleku- või luureorgani teenistuses olemine tähendab töötamist selle organi koosseisulise töötajana. Koostöö tegemine on organi agendiks, residendiks, kohtumis- või konspiratiivkorteri pidajaks ja usaldusisikuks olemine või muul viisil teadlikult ja vabatahtlikult koostöö tegemine, ilma et oleks oldud organiga tööõiguslikes suhetes.
Julgeolekuorganeis töötamine või nendega koostöö tegemine pole Eesti seaduste järgi kuritegu, mistõttu seadus ei erista isikute ametikohti ja tööülesandeid (sõjaväelased või tsiviilisikud, operatiivtöötajad või tehnilised töötajad, nagu autojuhid, abiteenistujad jne) ega kriminaliseeri nende ametialast tegevust. Seaduseelnõu seletuskiri põhjendab, et „[…] on olnud juhuseid, et isikud olid julgeoleku- või luureorgani kaadriteenistuse poolt vormistatud tööle abipersonalina, tegelikult tegelesid aga otseselt luureandmete kogumise või isikute jälitamisega. Seetõttu tuleb iga konkreetset juhtumit käsitleda konkreetse isiku tegevuse (tegude) põhjal. Samal põhjusel ei ole võimalik ka lahti kirjutada mõistet […] „muud teadlikku ja vabatahtlikku koostööd”, kuna fakti koostöö kohta organiga tuleb käsitleda kui ainulaadset. ” Avalikustamisele kuuluvate julgeolekuorganite ametikohtade loetelu ei olnud võimalik seaduses ammendavalt esitada, sest ametikoht alati ei kajasta ega võimalda hinnata isiku tegevust.
Kui mõlema riigi – natsliku Saksamaa ja NSV Liidu – massirepressioone on uurinud ajaloolased ja õiguskaitseasutused ning need on üldjoontes teada, siis palju vähem teame hilisema NSVL RJM/RJK ja selle siinse struktuuriüksuse Eesti NSV RJM/RJK töötajate ja agentuuri konspireeritud tegevusest, mille olulisimaks eesmärgiks oli okupatsioonivõimu kindlustamine, igasuguse demokraatliku liikumise, inimõiguste ja vabaduste ning Eesti Vabariigi taastamise välistamine. Eesti Vabariigi taastamise ja RJK likvideerimise järel 1991. a sügisel jäid aga paljud endised julgeolekutöötajad siia elama ja kujutasid endast julgeolekuohtu taasiseseisvunud riigile, mille vastu nad ise, otseselt või kaudsemalt, olid igapäevatöös tegutsenud. Siia jäänud endised julgeolekutöötajad (laiemalt kõikide endiste jõustruktuuride töötajad ja sõjaväelased) säilitasid uues ja neile ebakindlas olukorras kontaktid oma endiste õpingu- ja töökaaslastega siin ja Venemaal. Neist paljud jätkasid tööd RJK baasil ümberkujundatud Venemaa Föderatsiooni eriteenistustes, kes hakkasid kohe siin oma endiste töötajate ja kontaktide kaudu positsioone looma. Mida kindlamalt Eesti integreerus Euroopa Liitu ja NATO-sse, seda aktiivsemalt tegutsesid siin endisi ja kohalikke kontakte kasutades Venemaa eriteenistused SVR, FSB ja GRU.