Kaitsepolitseiamet 100

Aegumatute rahvusvaheliste kuritegude uurimine

Eestis toimepandud rahvusvahelise õiguse vastased kuriteod jäävad ajaliselt valdavalt 1940. ja 1950. aastatesse. Sel ajajärgul oli Eesti vägivaldse agressiooni tulemusena nii Nõukogude Liidu kui ka natsliku Saksamaa poolt rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud. Eesti Vabariik ei saanud okupatsioonide tõttu ajutiselt täita riigina oma rahvusvahelisi kohustusi. Okupatsioonirežiimid ise aga polnud omaenda süstemaatilise repressiivpoliitika päevavalgele toomisest vähimalgi määral huvitatud. Isegi kui II maailmasõja kaotanud natsliku Saksamaa rassistlikule poliitikale ning selle järelmõjudele andsid võitjariigid Nürnbergis juriidilise hinnangu, siis vähemalt samavõrd julmalt nii enda kui ka teiste riikide kodanikke represseerinud Nõukogude režiimi tegevuse kohta sellist küsimust kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni ei püstitatud. Alles riikliku suveräänsuse taastanud Eesti Vabariigis, mis tunnustab demokraatliku riigi toimimise põhimõtteid, on olnud võimalik 20. sajandil sooritatud inimsusvastaseid kuritegusid objektiivselt uurida ja süüdlased vastutusele võtta.

2019. aastal möödus 70 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest, mis on suurim 20. sajandil Eestis toimepandud inimsusvastane kuritegu. Märkimisväärne arv aastaid möödus ka kahest pöördelisest inimsusvastaste kuritegude uurimisega seotud sündmusest: 25 aastat tagasi võttis Riigikogu vastu „Eestis inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid toimepannud isikute kriminaalvastutuse seaduse“, mis võimaldas Kaitsepolitseiametil hakata uurima inimsusvastaseid kuritegusid, ja 20 aastat tagasi jõudsid esimesed märtsiküüditamise läbiviimises süüdistatud isikud kohtuotsuseni. Seetõttu on asjakohane vaadata tagasi Kaitsepolitseiameti ajaloo kõige mahukama kriminaalasja uurimisele.

Eeluurimine

13. jaanuaril 1995 algatas Kaitsepolitseiamet inimsusvastase kuriteo tunnustel kriminaalasja annekteeritud Eesti Vabariigist NSV Liidu okupatsioonivõimudele osutatud vastupanu mahasurumiseks 1949. aasta märtsis NSV Liidu territooriumile üle 20 000 isiku deporteerimise uurimiseks. Küüditamise operatsiooni suure ulatuse tõttu oli just selle kuriteo toimepannud isikute vastutusele võtmise tõenäosus aastakümneid pärast kuriteo toimepanekut kõige suurem, sest teada oli, et küüditamise ettevalmistamisse ja läbiviimisse oli kaasatud peaaegu kogu kohalike julgeolekutöötajate kaader. Samas tuleb tunnistada, et kuritegu uurima hakates puudus Kaitsepolitseiametil täielik ülevaade ENSV julgeolekuasutuste personalist. 1995. aastal võttis Riigikogu vastu ka „Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite või relvajõudude luure- või vastuluureorganite teenistuses olnud või nendega koostööd teinud isikute arvelevõtmise ja avalikustamise korra seaduse“, mille alusel hakkas Kaitsepolitseiamet paralleelselt inimsusvastaste kuritegude uurimisega vastavaid isikuid arvele võtma ja avalikustama.

Kuna märtsiküüditamine on tollaste võimude ehk kuritegude toimepanijate endi piisavalt hästi dokumenteeritud, keskendus uurimine esimeses järgus Riigiarhiivis säilitatavatele arhiividokumentidele. Arvestades kuriteost möödunud aega ja nii kannatanute kui ka potentsiaalsete kahtlustatavate suurt hulka, tuli kohe menetlemise algul teha mõned valikud. Teada oli, et küüditamisoperatsioon viidi esmatasandil läbi maakondade kaupa, seega oli loogiline kriminaalasja uurimist läbi viia maakonniti. Nii töötati läbi igast maakonnast küüditatute toimikud ja registreeriti kõik toimikutes figureerivad isikud, sealhulgas nii potentsiaalsed kuriteos kahtlustatavad, kannatanud kui ka tunnistajad. Seejärel tuli kindlaks teha nende täielikud isikuandmed ja selgitada välja, kas nad on veel elus. Täpsete isikuandmete väljaselgitamine oli väga keerukas ülesanne, sest toonasel ajal koostatud dokumendid on raskesti loetavad, kuna on enamasti halva kvaliteediga paberil ja täielikult või osaliselt käsitsi kirjutatud ning koostaja andmetest esineb dokumendil üldjuhul ainult isiku perekonnanimi ja ametikoht. Nii õnnestus mõne isiku nimi tuvastada alles mitme dokumendi omavahelise võrdlemise järel. Arvestada tuli ka, et operatsiooni Priboi läbiviimisel Eestis osales hulgaliselt NSV Liidu muudest piirkondadest saadetud abiväge, kellel pärast küüditamise operatsiooni lõppu Eestiga enam seoseid ei olnud. Nende isikute täpsemad andmed ja saatus jäi paratamatult täpsemalt tuvastamata, kuid alaliselt Eestis töötanud isikud õnnestus siiski enamikus tuvastada.

Kui tuvastati elus olev isik, keda oli alust kahtlustada kuriteo toimepanemises, töötati arhiivides läbi kõik toimikud, kus võis leiduda tõendeid tema tegevusest. Selleks töötati lisaks tuhandetele küüditatute toimikutele läbi veel näiteks suur hulk kommunistliku partei algorganisatsioonide materjale ja ENSV siseministeeriumi haldusala isikutoimikuid. Mida tähtsamal ametikohal ja mida kauem isik julgeolekuorganites oli töötanud, seda rohkem jälgi ta oma tegevusest maha jättis ning seda suurem oli läbivaatamist vajavate toimikute hulk. Vähemtähtsal ametikohal töötanud isiku puhul sarnanes aga tõendusmaterjali kogumine nõela otsimisega heinakuhjast: kümnete tuhandete toimikute hulgast tuli üles leida need kümmekond toimikut, kus sisalduvad tõendid tema tegevuse kohta.

Kui konkreetse isiku võimalikule süüle viitavad dokumendid olid kokku kogutud, määrati nendele dokumentidele käekirjaekspertiis. See ekspertiis oli isikute kuriteoga seotuse tõendamisel määrava tähtsusega, sest mitmel juhul väitsid kahtlustatavad, et nad ei ole selliseid dokumente koostanud. Võimalikult täpse ekspertiisiarvamuse saamiseks oli tarvis saada kvaliteetne võrdlusmaterjal. Kuna kahtlustatavad olid juba kõrges eas, võis nende käekirja võrdlusproovide võtmine olla raske või oli käekiri aja jooksul mingil põhjusel oluliselt muutunud. Seetõttu oli uurijate üheks ülesandeks leida ka selliseid dokumente, kus kahtlustatav oli ajaliselt võimalikult lähedal 1949. aastale oma käega kirjutanud teksti või allkirja. Peale käekirjaekspertiisi tuli teha kahtlustatavate kohtumeditsiini- ja kohtupsühhiaatriaekspertiis, et tuvastada, kas kõrges eas isikud on võimelised kohtu ette astuma. Kohtu alla anti vaid need isikud, kelle ekspertiis tunnistas võimeliseks kohtumenetluses osalema ja vajaduse korral karistust kandma. Palju kordi rohkem on aga isikuid, kelle suhtes tuli menetlus lõpetada tervislikel põhjustel juba eeluurimise ajal.

Dokumentaalsete tõendite kõrval on vähemalt sama tähtis tõend kriminaalmenetluses kannatanute ja tunnistajate ütlused. Märtsiküüditamise puhul on ütlused eelkõige väärtuslikud kuriteo vahetust läbiviimisest ja selle poolt põhjustatud kannatustest pildi maalimiseks. Samas tuleb ütluste hindamisel arvesse võtta kuriteost möödunud pikka aega, seda, et suur osa kannatanutest, kelle ütlused õnnestus aastakümneid hiljem võtta, olid küüditamise ajal alles lapsed, ja seda, et küüditamise vahetud läbiviijad olid üldjuhul kannatanutele tundmatud isikud. Seetõttu on väga harvad juhtumid, kus kannatanud oskasid osutada kindlale kuriteo toimepannud isikule. Seda asjaolu ja küüditamise tõttu kannatanute suurt koguarvu arvestades tuli ka siin kriminaalmenetluses teha valikuid. Nii tuvastati esmajärjekorras dokumentaalsete tõendite põhjal kuriteos kahtlustatav ja seejärel võeti konkreetsetelt tema kuritegeliku tegevuse tõttu kannatanutelt ütlused. Tunnistajatena kuulati kriminaalasjas üle ka mitusada isikut, kes puutusid küüditamisega erineval moel kokku, kuid ei olnud kuriteos kannatanud ega olnud alust nende kahtlustamiseks inimsusvastase süüteo toimepanemises.

Konkreetsete isikute süü kõrval tuli inimsusvastase süüteo uurimisel koguda tõendeid kogu kuriteo planeerimise, ettevalmistamise, läbiviimise, ulatuse, süsteemsuse, otsuste ja käsuahelate kohta. Siin oli palju abi ajaloolaste varem ja ka paralleelselt kriminaalasja uurimisega tehtud tööst.