Aegumatute rahvusvaheliste kuritegude uurimine

Süüteod inimsuse vastu

Üldist

Kaitsepolitseiameti ülesandeks on inimsusevastaste süütegude, st inimsusvastase kuriteo (KarS § 89) ja genotsiidi (KarS § 90) kohtueelne uurimine. Inimsusvastane kuritegu on süstemaatiline või massiline ja riigi, organisatsiooni või grupi juhtimisel või õhutusel tsiviilisikute suhtes toimepandud rünnak. Genotsiid on inimsusvastase kuriteo erivorm, mille eesmärgiks on hävitada kindel inimgrupp. Inimsusevastaste süütegude uurimisega on lähedalt seotud ka sõjakuritegude uurimine (KarS § 95-109). Üldiselt võib neid kuritegusid nimetada kuritegudeks rahvusvahelise õiguse vastu, sest erinevalt nö tavakuritegudest pärinevad need kuriteod rahvusvahelisest õigusest ning on tugevalt seotud rahvusvahelise tavaõiguse arenguga. Esimesed inimsusevastaste süütegude ja sõjasüütegude uurimised toimusid pärast Teist maailmasõda, kui Nürnbergi ja Tokyo tribunalides mõisteti õigust Natsi-Saksamaa ja Jaapani kurjategijate üle. ÜRO Rahvusvahelise Õiguse Komisjoni poolt välja töötatud nn Nürnbergi printsiibid kehtestasid üldise vastutuse sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja rahu vastaste kuritegude kui rahvusvahelise õiguse vastaste kuritegude eest. Nürnbergi printsiipide järgi vastutab isik nende kuritegude toimepanemise eest rahvusvahelise õiguse kohaselt ka juhul, kui siseriiklik õigus ei näe nende eest karistust ette. Aja jooksul on Nürnbergi printsiibid arenenud rahvusvaheliseks tavaõiguseks, inimsusevastased süüteod on tunnistatud kuritegudeks tsiviliseeritud rahvaste poolt tunnustatud õiguse üldpõhimõtete vastu. Rahvusvaheliselt on inimsusevastaseid ja sõjasüütegusid uurinud mitmed eritribunalid (endine Jugoslaavia, Rwanda, Sierra Leone). 2002. aastal loodi Rahvusvaheline Kriminaalkohus, mis uurib rahvusvahelise õiguse vastaseid kuritegusid juhul, kui riigid ise ei suuda või ei soovi neid uurida. Seoses universaalse jurisdiktsiooni rakendamisega moodsas kriminaalõiguses uuritakse mitmetes Euroopa riikides maailma erinevates kriisikolletes toimepandud inimsusevastaseid ja sõjasüütegusid.  

Eestis toimepandud rahvusvahelise õiguse vastased kuriteod jäävad ajaliselt valdavalt 1940. ja 1950. aastatesse. Sel ajajärgul oli Eesti vägivaldse agressiooni tulemusena nii Nõukogude Liidu kui ka natsliku Saksamaa poolt rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud. Eesti Vabariik ei saanud okupatsioonide tõttu ajutiselt täita oma rahvusvahelisi kohustusi riigina. Okupatsioonirežiimid ise aga polnud omaenda süstemaatilise repressiivpoliitika päevavalgele toomisest vähimalgi määral huvitatud. Isegi kui Teise maailmasõja kaotanud natsliku Saksamaa rassistlikule poliitikale ning selle järelmitele andsid võitjariigid Nürnbergis juriidilise hinnangu, siis vähemalt samavõrd julmalt nii enda kui ka teiste riikide kodanikke represseerinud Nõukogude režiimi tegevuse kohta sellist küsimust kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni ei püstitatud. Alles riikliku suveräänsuse taastanud Eesti Vabariigis, mis tunnustab demokraatliku riigi toimimise põhimõtteid, on olnud võimalik 20. sajandil sooritatud  inimsusvastaseid kuritegusid objektiivselt uurida ja süüdlased vastutusele võtta. Nende raskete kuritegude menetlemine sai Eestis võimalikuks 1995. aastal, kui tollal kehtinud kriminaalkoodeksisse lisati inimsusvastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid käsitlenud peatükk.  Valmisolekut nende kuritegude uurimiseks oli Eesti Vabariik väljendanud juba 1991. a, kui vahetult riikliku iseseisvuse taastamise järel liituti aegumatute rahvusvaheliste kuritegude valdkonda reguleerivate välislepingutega, sh ÜRO 1948. a genotsiidi kuritegude tõkestamise ja karistamise konventsiooniga ning 1968. a konventsiooniga aegumistähtaja mittekohaldamisest sõjakuritegude ja inimsusvastaste kuritegude suhtes. 2002. a kehtima hakanud uus karistusseadustik lisas inimsusvastase kuriteo koosseisu kõrvale genotsiidi paragrahvi.

Alates 1995. aastast on Kaitsepolitsei uurinud nii NSV Liidu kui ka Natsi-Saksamaa okupatsioonirežiimi tingimustes sooritatud inimsusvastaseid kuritegusid. Tegemist on olnud keerulise ülesandega, mille juures ajaline distants sündmuste ja tänase päeva vahel on olnud määrava tähendusega. Eelkõige tähendab see seda, et mitmed isikud, keda oli alust kahtlustada aegumatute kuritegude toimepanemises, olid 1990. aastateks, kui uurimised algasid, juba kas surnud või polnud ekspertide hinnangul võimelised enam kohtuprotsessidel osalema. Teadmata kadunuks jäänud või surnud oli ka palju tollaste sündmuste tunnistajaid. Rääkimata sõjakeerises hävinud dokumentidest, milleta kuriteosündmuse täpne taastamine on keeruline.

 

Kriminaalasjad

Eesti kohtutes on inimsusevastastes kuritegudes süüdi mõistetud 11 isikut:

  • 1949. a märtsiküüditamises 8 isikut  (J. Klaassepp, V. Beskov, M. Neverovski, V. Loginov ja J. Karpov, A. Kolk, V. Kask ja P. Kislõi);
  • metsavendade tapmises 3 isikut (K.-L. Paulov, V. Penart ja R. Tuvi);
  • mitte ühtegi inimsusvastase kuriteo süüdistusega kohtu alla antud isikut ei ole õigeks mõistetud.  Mitmed kriminaalasjad on lõpetatud tervislikel põhjustel (kahtlustatava surm või ravimatu haigus).